Totalitarismin pesänselvitys!
EU valmistautuu totalitarismin rikosten selvittämiseen. Tutustu Totalitarismi-seminaarin puheenvuoroihin ja kuviin: kuvat-1 ja kuvat-2.
Sivujen toteutuksesta vastaa ProKarelia.
|
|
|
|
|
|
|
Totalitarismin pesänselvitys! EU valmistautuu totalitarismin rikosten selvittämiseen. Tutustu Totalitarismi-seminaarin puheenvuoroihin ja kuviin: kuvat-1 ja kuvat-2.
|
| Etusivu / Totalitarismi / Seminaari / Media |
|
|
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Tilaa sähköpostilla tietoa päivityksistä, tapahtumista ja uutisista. Avautuvalla sivulla valitse "Totalitarismi"-lista. |
Daamid ja härrad, minul on palutud Teile kõneleda totalitarismist Eesti näitel. Eesti on omataoline sellepärast, et meie oleme üle elanud kahe erineva totalitaarse süsteemi võimutsemise. Eesti omataolisus ei tähenda, et kahe erineva totalitaarse süsteemi võimutsemine ühes ja samas riigis suhteliselt lühikese aja vältel oleks midagi ainulaadset. Sugugi mitte. Samasugune olukord oli enamikus 1. mail Euroopa Liiduga liitunud riikides. Aga nii Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari või isegi Ida-Saksamaa olid siiski mingil määral iseseisvad riigid. Totalitaarne režiim nendes oli pärast Teist maailmasõda palju suuremal määral omamaine, kui sel Eestis, aga ka Lätis ja Leedus kunagi lubati olla. Mis on totalitarism? Seda on ju palju ja mitmel moel defineeritud. Tahan tähelepanu juhtida kahele asjaolule. Esiteks, Holocaust. Juudi rahva vastu toime pandud genotsiid on paljude uurijate, aga veel rohkem tavaliste inimeste jaoks varjutanud olukorra, mis võimaldas genotsiidi toimepanemise. Seetõttu nähakse mõnikord, et arutelu totalitarismi üle on rünnak holocausti unikaalsuse vastu. Ja teiseks, Teise maailmasõja võitsid lääneriigid koos Nõukogude Liiduga. Nürnbergi protsessil mõisteti hukka Rahvussotsialistlik Saksa Töölispartei ja hukati suuremad Saksa sõjasüüdlased. Meie kristlik Euroopa on hea ja halva maailm. Halb kaotas Teise maailmasõja ja mõisteti Nürnbergis süüdi. Nõukogude Liit koos oma lääneliitlastega oli järelikult hea. On seda paljude jaoks tänapäevani. Siin ei saa unustada põlvkondlikku aspekti. Täna on oma karjääri pensionieelsel tipul põlvkond, kes sündis 1940. ja 1950. aastatel. Nendest paljud olid osalised 1960. aastate lõpu vasakäärmuslikes noorsoorahutustes. Esimest armastust ei unustata kunagi. Sama raske on tunnistada, et noorpõlve ideaalid olid ekslikud. Ma saan siin olla küüniline ja nentida: see põlvkond läheb lähemal aastakümnel pensionile. Mis kindlasti nõrgestab üldise totalitarismiväitluse väidet, et kommunistlikud ideed olid ju kõigest hoolimata ilusad. Millest lähtub totalitarism? Ma olen piisavalt vana kiireks vastamiseks sellele küsimusele. Eksamil pidime me seda peast teadma. Asja nimi oli marksismi-leninismi kolm allikat ja kolm komponenti. Marksismi kolm allikat olid saksa klassikaline filosoofia, inglise poliitiline ökonoomia ja prantsuse utopistlik sotsialism. Ning marksismi-leninismi kolm komponenti olid marksistlik-leninlik filosoofia (mis koosnes dialektilisest ja ajaloolisest materialismist), marksistlik-leninlik poliitökonoomia ja teaduslik kommunism. Natsionaalsotsialistliku totalitarismi allikad on veel lihtsamad ja kirjas raamatus “Mein Kampf”. 20. sajandi totalitaristlike ideoloogiate lähtekoht on kahtlemata 19. sajandi kiires teaduslik-tehnilises arengus ja majanduslikus tõusus. Maailm tundus äkki nii lihtne. Ja maailma paremaks tegemine tundus samuti lihtne. Oli ju selge, mis on maailmas valesti. Sotsiaalse õigluse jaluleseadmiseks tuli sotsiaalne ebaõiglus hävitada. Tegelikult oli samasugune ka Adolf Hitleri projekt. Tema ambitsiooniks ei olnud küll maailma rõhutute päästmine, vaid ainult ebaõiglaselt kannatanud saksa rahva jaluleaitamine. Juhiprintsiibil. Mõlemad on mahuvad mõistesse “sotsiaalne mehhaanika”. Totalitaristlike riikide populistlik valitsemisviis opereeris tihti inimhinge madalamatel väljendusvahenditel: ahnusel, kadedusel ja julmusel. Siin peab olema ettevaatlik ka tänapäeval, eriti nendes riikides, mis hiljuti oma demokraatia taastasid või sellega alles alustavad. Infoühiskonnas on nii ajakirjandusel kui poliitikal väga lihtne rakendada mitmesuguste massiliste avaliku arvamuste küsitluste tulemusi. Arvamuse avaldamise vabadus on demokraatia üks põhialuseid. Kuid tuhandete asjatundmatute arvamuste mehhaaniline üldistus võib mõnikord olla seesama sotsiaalne mehhaanika. Totalitarism Eestis Austatud kuulajad, mul on aega kakskümmend minutit ja selle tõttu vaid mõned piirjooned selle kohta, kuidas totalitaarsed ideoloogiad, kommunism ja fašism Eestisse jõudsid. Bolševism pidas oma sotsiaalseks baasiks eeskätt linnatöölisi ja vaeseid talupoegi. Mõlemat oli Eestis vähe. Eesti suurtööstus tekkis pärast Vene Balti mere laevastiku purustamist Vene-Jaapani sõjas Tsushima merelahingus. Tallinna rajati kiiresti suured laeva- ja masinatehased, mis pidid uue laevastiku ehitama. Enamik töölisi tulid Venemaalt. Eesti Vabariigi alguses turg kadus, tehased käisid alla ja vähenes ka tööliste arv. 1919. a maareformiga jagati mõisamaad talupoegadele. Nii muutus suur osa senistest mõisatöölistest ja maatameestest taluomanikeks, see vähendas samuti bolševike agitatsioonile vastuvõtlikku seltskonda. Kommunistlik partei oli Eestis keelatud alates 1918. aasta novembrist. Oleks aga ebaõiglane väita, et kommunistidel puudus igasugune toetus. Ehkki enamik partei aktiivsematest liikmetest mõisteti 1920. aastate alguses pikaks ajaks vangi, suutsid põrandaalused kommunistid üle võtta pahempoolseid väikeparteisid ja nende varjus valimistel osaleda. Eesti parlamentides oli 100-st liikmest tavaliselt 5-6 saadikut, keda teati kommunistidega seotud olevat. Aeg-ajalt purustas Eesti poliitiline politsei nende organisatsioonid ja pani nad vangi, kuid järgmistel valimistel tulid uued mehed. Miks oli kommunistlik partei Eestis keelatud? Eesti Kommunistlik Partei, endine Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Eesti osakond, reorganiseeriti Kominterni iseseisvaks sektsiooniks 1920. aastal. EKP eesmärk oli Eesti Vabariigi kukutamine ja maailmarevolutsioonile kaasaaitamine. EKP juhtkond tegutses alates 1920. aastate teisest poolest Nõukogude Venemaal, sealt tuli ka partei raha ja instruktorid. Ükski riik ei lubaks partei tegevust, mille põhikirjaline eesmärk on riigikukutamine. Sotsiaalse õigluse ideed levisid ka Eesti haritlaskonnas. Me peame silmas pidama, et eesti ühiskond on palju noorem ühiskond kui Soome ühiskond. Meil ei ole kunagi olnud oma aadlit ja enamik Eesti Vabariigi haritlasi olid esimese põlvkonna haritlased. Tartu ülikool venestati 1890. aastatel. Vene üliõpilased tõid niinimetatud revolutsioonilised ideed Tartusse ja need levisid ka osa eesti üliõpilaste seas, kes olid enamasti maalt pärit ja kes olid samuti vaesust vähemalt näinud. Aga mitte ainult see ei olnud põhjuseks. Igasugune revolutsioon ja konspiratsioon on noortele alati huvitav. Idealism ja põnevus viisid veel 1930. aastatel tuhandeid haritud lääneriikide noori Hispaania kodusõtta Kominterni agentide juhitud internatsionaalsete brigaadide lippude alla. Meil on siin üks ühine näide: Hella Wuolijoki, kes 20. sajandi alguses oli seotud Vene põrandaalustega – aga kelle ümber tiirles samal ajal kogu Tartu eesti meesharitlaste seltskond alates Jaan Tõnissoniga. Oli ta ju oma aja kohta väga haritud ja ilus tüdruk. Kuid temagi ei unustanud oma noorusideaale ja oli selle eest Soomeski vangis. Eesti paremäärmuslastest, Vabadussõjalaste liikumisest ehk vapsidest ma siin nii pikalt ei kõnele. Tegemist oli Soome Lapua liikumise analoogiga ja enamik sellest, mis Lapua liikumise kohta mõistlikku on kirjutatud, kehtib ka vapside kohta. Siin on ainult üks erinevus – eestlastel ei olnud Suur-Eesti ideed ja hõimusõdu ning Eesti üliõpilastel ei olnud AKSi. Nõukogude Venemaa ja Kolmada Riigi okupatsioon Eestis Soome haritlased tunnevad Eesti ajalugu paremini kui Eesti haritlased Soome ajalugu. Teie koolid ja ülikoolid olid paremad. Sellepärast ei pea ma pikalt kõnelema K. Pätsi riigipöördest. Konstantin Päts ja Sõjavägede Ülemjuhataja kindral Laidoner võtsid võimu 1934. a oma kätte, et takistada vapside võitu presidendivalimistel. Vapside põhiseaduse projekt 1933. a sügisel rahvahääletuse 2/3 häältega ja nende võidus eelseisvatel presidendivalimistel ei kaheldud. Te küsite, kuidas see sai võimalikuks? Ainult üks viide peale eelnenu edasimõtlemiseks: meie demokraatlik traditsioon on 60 aastat lühem kui Soome oma. Soome esimene parlament astus kokku 1860. aastal. Meie oma 1917. aastal. K. Päts kehtestas autoritaarse valitsemiskorra: parlamendi tegevus peatati, erakonnad keelati, vapside liikumine suleti, kehtis sõjaseisukord. Samas ei olnud tegemist verise fašistliku diktatuuriga, nagu nõukogude ajalookirjutajad kirjutasid: 1938. a amnestiaga vabastati alla 200 poliitilise vangi, nendest 104 kommunisti ja ülejäänud enamasti vapsid. Vangi jäi veel mõnikümmend inimest, mõned kommunistid, aga enamasti Nõukogude Venemaa kasuks spioneerimise eest süüdi mõistetud isikud. Normaalse parteipoliitika keelamine tõi kaasa selle, et mõned inimesed asusid otsima teisi võimalusi oma ambitsioonide teostamiseks. Igas riigis on inimesi, kes arvavad, et riiki juhitakse valesti ja nemad oskavad seda paremini teha. Demokraatlikus riigis lähevad nad poliitikasse ja tavaliselt kukuvad läbi. Kui parteid on keelatud, siis seda võimalust pole. Nõukogude Venemaa eesmärgiks oli maailmarevolutsioon. Maailmarevolutsiooni retoorika on vabastamise retoorika – see tähendab, tuleb näidata, et vallutatava maa inimesed tahavad, et neid vabastataks. Kommunistide toetus oli Eestis liiga väike. Nõukogude Liidu luure otsis Eestist isikuid, kes olid oma poliitiliste ambitsioonide tõttu valmis koostööks Nõukogude Liiduga. Need inimesed leiti vasakpoolsete sotsiaaldemokraatide seast: osaliselt nende hulgast, kes kandsid sajandialguse revolutsioonilisi ideaale. Neli endist parlamendisaadikut koos oma lähikondlastega astusid kontakti sel ajal Skandinaavias asunud Eesti kommunistidega, tegelikult Kominterni agentidega. Räägiti Kominterni rahvarindepoliitika rakendamisest Eestis, millega need mehed võimule oleksid pääsenud. 1940. aastal said neist marionettvalitsuse ministrid. Ka siin on meil kokkupuude: Eesti vasakpoolsete sotsialistide kontakte Kominterni agentidega vahendas Eduskunna liige Cay Sundström. Eesti välispoliitika nägi oma liitlasena eeskätt Inglismaad, kelle toetusele loodeti võimaliku Nõukogude Liidu rünnaku korral. Lootus kadus pärast Inglise-Saksa laevastikukokkulepet. Edasi loodeti Saksamaale. Ka see lootus kadus, kui sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt ja Saksamaa ning Nõukogude Venemaa teineteist leidsid. Nüüd poleks keegi Eestit toetanud. Ehkki Eesti sõjalised kulutused moodustasid neljandiku eelarvest, suutis Eesti ühe elaniku kohta kulutada ikkagi 10-20 korda vähem kui Prantsusmaa, Saksamaa või Inglismaa. Täna võime ütelda: valida oli selle vahel, kas surra Teises maailmasõjas Eesti mundris või Vene, Saksa või Soome mundris, nagu tegelikult juhtus. Kuid 1939. aastal ei teadnud keegi, et see, mis algas, oligi maailmasõda. Isegi Hitler mitte. 1940. a juunis esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, mille Eesti vastu võttis. Eestisse paigutati umbes 100000 punaarmeelast. Nõukogude Liidu eesmärk ei olnud Eesti sõjaline okupeerimine käimasoleva sõja ajaks. Sõjalist okupatsiooni reguleerisid Haagi konventsioonid ja see olnuks nii ehk teisiti ajutine. Nõukogude Liidu eesmärk oli Eesti liitmine Nõukogude Liiduga ja sovetiseerimine. Lavastati võimu üleminek niinimetatud rahvavalitsusele ja Eesti vabatahtlik liitumine Nõukogude Liiduga. Eestis kehtestati totalitaarne terrorirežiim. Kõige suuremaks probleemiks Nõukogude Liidule totalitaarse režiimi kehtestamisel Eestis olid normaalse õigusriigi kolm asja: kodanikuühendused ehk tänapäeva mõistes NGO-d, kohalik omavalitsus – vallad ja linnad – ja kohtusüsteem. Kodanikuühendused likvideeriti valitsuse otsustega enamasti juba 1940. a augusti lõpuks, kuid muidugi ei suudetud nii kiiresti likvideerida inimeste kokkukuuluvustunnet. Kohaliku omavalitsusega oli lugu keerulisem. Formaalselt olid ka Nõukogude Liidus ette nähtud töörahva saadikute nõukogud ja nende täitevkomiteed maakondades, linnades ja valdades. See ei olnud kohalik omavalitsus. Nõukogude Liidus nimetati seda “kohalikud riigivõimuasutused”. Formaalselt olid ka töörahva saadikute nõukogud valitavad. Kuid Nõukogude Liidu võim Eestis ei olnud enne Teist maailmasõda piisavalt tugev selleks, et korraldada nende valimisi. Pärast Moskva keskkomitee kõrge ametniku visiiti Eestisse 1940. a detsembris, kes vihastas tõsiselt selle pärast, et Eestis ikka veel polnud likvideeritud vanu valla-, linna- ja maavalitsusi, nimetati maakondade, linnade ja valdade täitevkomiteede liikmed nimeliselt Ülemnõukogu Presiidumi ehk nõndanimetatud parlamendi pidevalt tegutseva organi, 9-liikmelise kogu poolt. Selleks ajaks valitses Eestit juba Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei. Kõige tähtsamad otsused kinnitati Moskvas: ka valitsuse, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu liikmed kinnitas Moskvas Poliitbüroo. Väiksemad ametimehed kinnitas ametisse kommunistliku partei Eesti osakonna keskkomitee büroo. Kohtusüsteem on igas riigis vajalik. Kuriteod on kahjuks igapäevased, samuti tsiviil- ja haldusasjad. Nõukoguliku kohtusüsteemi ülesehitamiseks Eestis ei olnud okupatsioonivõimul inimesi. 1940. a sügisel kaotati kõrgem kohus, Riigikohus, kuid madalamad kohtud tegutsesid edasi kuni sõja alguseni. Poliitilised repressioonid toimusid väljaspool kohalikku kohtusüsteemi, erimenetluse korras. Inimesed võttis kinni salapolitsei – NKVD – ja nad mõisteti vangi või surma enamasti sõjatribunalide või NKVD erinõupidamiste poolt. Sõjatribunali istung küll peeti, kuid advokaati süüalusel tavaliselt ei olnud. Süüdi mõisteti inimesed selle eest, mida nad tegid Eesti Vabariigi kodanikena oma riiki ja rahvast teenides. Kui tõendusmaterjal ei olnud piisav isegi sõjatribunali jaoks, saatis NKVD asja erinõupidamisele. Erinõupidamistel mõisteti inimesed vangilaagrisse dokumentide järgi, tavaliselt isegi ilma Vene NFSV kriminaalkoodeksile viitamata. Tavaline karistus oli kaheksa aastat ja tavaline süüdistuskokkuvõte “sotsiaalselt ohtlik element”. Meenutan siin uuesti sotsiaalset mehhaanikat ... Kust võeti inimesed, kes uue võimu korraldusi täitsid? Palju niiütelda spetsialiste toodi Venemaalt, nii Venemaa eestlasi kui päris venelasi. Nende Eesti kodanike hulgas, kes uue võimuga kaasa läksid, oli mitmesuguseid tegelasi: nii intellektuaale, kes arvasid, et nendest K. Pätsi ajal küllaldaselt lugu ei peetud; poliitiliselt naiivseid vasakpoolseid sotsialiste, kes arvasid, et Nõukogude Liidus tõepoolest teostatakse sotsiaalse õigluse ideed; ametiühingutegelasi ja töölisi, keda ahvatlesid nõukogude loosungid – mis, kui järele mõtelda, olid kohati päris ilusad; aga muidugi ka igasugused karjeriste ja avantüriste. Ning alati on keegi, kes arvab, et ta püüab ära hoida kõige halvemat. Vähemalt tagantjärele ütlevad paljud nii. 1940–1941 vangistati Eestis üle 7000 inimese, kellest hukati või suri vangilaagris ligi 6000. 1941. a juunis küüditati Venemaale veel rohkem kui 10000 inimest. Ka suur osa nendest suri Siberis. Lisaks umbes 2000 tsiviilisikut, kes tapeti 1941. a suvel NKVD hävituspataljonide või taganevate punaarmeelaste poolt. Lisaks veel umbes 60000 inimest, kes viidi Venemaale kas formaalselt sõjaväkke võetutena või evakueeritutena. Järgnenud Saksa okupatsioon oli samuti totalitaarse riigi okupatsioon. Kuid siin tuleb tähele panna mõningaid asjaolusid. Esiteks, poliitilised lahendused lükati Saksamaal edasi sõjajärgsesse aega. Saksamaa sõda ei võitnud ja me ei tea, missugused need oleksid olnud. Teiseks, Nõukogude Liit okupeeris Eesti, Läti ja Leedu Saksamaa nõusolekul. Kuid okupatsioonivõimud, eriti sõjalise okupatsiooni ajal kuni 1941. a lõpuni, ei käitunud Balti riikides nagu mujal Nõukogude Liidus. Eestis taastati Eesti seaduste kehtivus 20. juuni 1940. a seisuga, kui need polnud vastuolus Saksa seadustega, taastati kohalikud omavalitsused, kohtusüsteem ja politsei. Osaliselt olid need sammud kahtlemata tingitud praktilistest kaalutlustest: nii oli lihtsam. Selline olukord aga andis Nõukogude propagandale võimaluse pärast sõda süüdistada niinimetatud Eesti natsionaliste koostöös fašistidega. Aga see pole praegu teemaks. Tahan lihtsalt nimetada, et Eesti ühiskonna totaalset tasalülitamist, nagu Nõukogude okupatsiooni ajal, Saksa okupatsiooni ajal ei jõutud teha. Ka Saksa okupatsiooni ajal pandi poliitilised repressioonid toime väljaspool omamaist kohtusüsteemi: selleks oli SD-l erimenetlus. Inimesed võeti 1941. a kinni üldiselt Eesti Omakaitse või politsei, hiljem SD alluvuses tegutseva Julgeolekupolitsei poolt. Otsuse kujundasid kolmeliikmelised karistuste projekteerimise komisjonid, otsuse kinnitas või lükkas tagasi või kujundas uue otsuse kohalik SD ülem. Enamik poliitilisi repressioone pandi toime 1941.–1942. aastal. SD ülem Eestis Martin Sandberger kirjutas 1942. a suvel aruande: esimese aastaga vangistati 19000 inimest. Neist vabastati ligi 7500, koonduslaagrisse saadeti üle 5500 ja hukati üle 5500. Saksa okupatsiooni ajal Eestis hukati või suri vangilaagris kokku umbes 8000 Eesti kodanikku ja elanikku, nende hulgas ligi 1000 eesti juuti ja arvatavasti üle 500 eesti mustlase. Ühe totalitaarse režiimi puhul on asi lihtne: enamik hukatutest või vangilaagris surnutest on märtrid. Kahe režiimi puhul asi nõnda lihtne enam ei ole: Saksa okupatsiooni ajal hukatute hulgas oli palju ka neid, kes niinimetatud esimesel punasel aastal olid osalenud poliitilistes repressioonides. Õigusriigis ei oleks nende saatus olnud nõnda karm: kuid nende tapmine ühe totalitaarse režiimi poolt ei vabasta neid automaatselt vastutusest teise režiimi ajal tehtud tegude eest. Kui Nõukogude okupatsioon 1944. aastal jätkus, jätkusid ka poliitilised repressioonid. Ka nüüd oli ohvrite hulgas inimesi, kes olid Saksa ajal kuritegudes süüdi. Ka nende karistus ei oleks õigusriigis nii karm olnud, kui see oli mahalaskmiskomando ees või Siberi koonduslaagris. Missugune on Eesti kogemus totalitaarsetest režiimidest? Esiteks muidugi eliidi kaotus. Nõukogude repressioonid olid suunatud eeskätt ühiskonna eliidi vastu – minu aeg ei luba siin ette lugeda näiteks 1941. a küüditamisele määratud isikute klassifikatsiooni, huvilised leiavad selle meie koduleheküljelt. 1944. aastal põgenes Eestist 70000 inimest, suur osa neist kuulus samuti ühiskonna eliidi hulka. Eesti ühiskonna eliit on pärast sõda uuenenud – koos sellest tulenevate negatiivsete asjaoludega. Kahtlemata on asjal ka positiivseid külgi, näiteks minu jaoks. Ühiskonna normaalse arengu korral oleksin ma oma isa vanima pojana lõpetanud arvatavasti põllumajandusülikooli ja peaksin talu, selle asemel, et teile siin ajaloost kõneleda. Teiseks, totalitaarsetes ühiskondades saavad võimaluse väikesed inimesed: eriti printsiibitud karjeristid, aga pealekaebajad, ilma moraalita tegelased ja nii edasi. Nii Nõukogude kui ka Saksa totalitarism vigastasid ühiskonna alustalasid: traditsioone, kirkut, perekonda, inimestevahelist koostööd. See kõik jätab pikaks ajaks oma jälje, ka sellepärast on eestlased veel tänagi teistsugused kui soomlased. Mis puutub kommunismi hukkamõistmisesse, siis tuleb vältida liiga lihtsate paralleelide tõmbamist. Kommunistliku totalitarismi all elanud ühiskondade kommunismikogemus on teistsugune kui demokraatlike riikide kommunismikogemus. Igas normaalses riigis on kummaliste mõtetega inimesi ja nende ühinguid. Meie ei saa näiteks 1970. aastate Soome kommuniste süüdistada selles, mida tehti Nõukogude Liidu kommunistliku partei juhtimisel Eestis ja mujal. Võib-olla tohime me neile vaid ette heita, et nad seda ei teadnud või teada ei tahtnud. Lõpetuseks, Soome haritlased on Eesti asjadega hästi kursis. Kindlasti olete kuulnud vaidlustest mõnede Nõukogude monumentide mahavõtmise üle: olgu see siis niinimetatud prokssõdur Tallinnas või üks tank Narva lähedal. Seda ettekannet ette valmistades leidsin riiulilt Joulukuun rühman kirjan “Matka Neuvostosuomessa”, mis ilmus 1984. aastal ja mille mulle üks soome sõber 15 aastat tagasi kinkis. See on fiktsioon, mis kirjeldab Soomet nii, nagu ta oleks Andropovi ajal olnud Nõukogude Liiduga liidetud. Tahan selle raamatu abil ikka veel meie keskel olevate totalitaarsete sümbolite probleemi teile natuke lähemale tuua, austatud kuulajad. Tsiteerin: “[Vantaan] lentoaseman ulkopuolella seisoi entisen parkkialuen keskellä korkealle jalustalle asetettu suuri venäläinen tankki. Anja viittasi siihen ja aloitti opastuksensa: – Tässä on Venäjän ja Suomen kansojen välisen ystävyyden muistomerkki. Se on Juri Andropovin nimelle omistettu Kantemirovilaisen Kaartin panssaridivisjoonan hyökkäysvaunu, joka ensimmäisenä ajoi tällä lentokentällä maihin Neuvostoliiton ilmavoimien kuljetuskoneesta veljellisen apumme saapuessa vapauttaman Suomen kansaa kapitalistien sorrosta ja imperialistien uhatessa sen itsenäisyyttä.” |
|
| 2006© Copyright Totalitarismi / ProKarelia | Site by ProService |